18.04.2008 – saabumise päev

Meie grupp oli jaotunud kaheks – osa rahvast oli Tallinnas vastu võtmas välismaalasi ja teine osa suundus juba varem Viljandisse ettevalmistusi tegema.

Igal saabuval grupil (inimesel) oli keegi Eesti grupist vastas – aidati pagas ära panna pakihoidu ning mindi koos Tallinna avastama, kuni kõik grupid olid kohal. Esimesed saabujad jõudsid ka lõunat süüa, sest viimased saabusid alles päris hilja õhtul. Kõige raskem oli kohale saada Portugali grupil, kust peaaegu kõik osavõtjad saabusid erinevate lendudega (piletid olid tavalendudele liiga kallid ning tuli kasutada erinevaid kombinatsioone). Üks osaleja tuli aga Prantsusmaalt, sest ta elas ajutiselt seal töötades Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames.

Samal ajal kui osa Eesti grupist koos välismaalastega Tallinna avastas, tegutses teine pool Viljandis. Anne-Mari oli selleks puhuks saanud autot laenata ning alustuseks tuli 30-le inimesele hommikuks süüa osta – inimesed vaatasid igal juhul väga imeliku näoga kui kaks neiut otsid kaks suurt toidukäru täit süüa. Üle sai vaadatud ka mõlemad ööbimiskohad (kaks maja, mis asusid teineteisest umbes 200 m kaugusel) ning sõlmitud viimased kokkulepped omanikega korralduslikes küsimustes. Üle sai vaadatud ka mängu Võimalik Missioon (Mission Possible – Together we can do it!) ülesanded ja ülesannete asukohad (mis olid juba tegelikult varem paika pandud).

Õhtu saabus kiiresti ning nii ka osavõtjad. Kõigepealt jõudsid kohale poolakad ja türklased, kes tulid Pärnu kaudu, seejärel ka teised Tallinnast. Kõigil oli kõht hästi tühi, seega läksime kohe sööma. Õhtusöök toimus pubis „Suur Vend”. Peale õhtusööki suundusime tagasi majja, et lahti pakkida oma kohvrid. Majutusega oli natukene probleeme, sest kuigi ettevalmistaval kohtumisel sai kokku lepitud, et ööbime rahvusvahelistes tubades, see kõigile ei meeldinud. Mõned toad olid ilmselgelt paremad kui teised, seega läks nende pärast natukene madinaks, õnneks suutsime siiski leida lahenduse, mis sobis kõigile (eriti nõudlikud olid Türgi mehed, kes muretsesid oma võimaluste pärast hommikuti soengut teha).

Peale seda, kui asjad said lahti pakitud, kogunesime taaskord suurde ruumi, et saada üksteisega tuttavaks. Kõigile soovijatele pakkusime teed ning üheskoos mängisime toredat Portugali tutvumismängu Kosk. Paljud suundusid magama, sest reis oli olnud äärmiselt pikk ja väsitav, kuid need, kellel energiat jätkus, vestlesid ja mängisid erinevaid mänge edasi.

19.04.2008 – tutvumise päev (Sofia päev)

Projekti esimene „tööpäev” algas kell 9 hommikusöögiga. Hommikusöögi korraldus inimestele meeldis (kodune õhkkond, igaüks võtab, mida tahab). Peale hommikusööki tegime lühikese päevatutvustuse ja alustasime erinevate tutvumismängude ning ergutajatega.

Ilmaga õnneks vedas ja õues sai mõnusasti ringi lipata. Padja-ergutaja meeldis inimestele väga ja mandariinimäng aitas nimesid õppida, nii et mängu lõpuks olid nimed juba enam-vähem selged. Mandariinimängu parim külg oli see, et mandariinid sai lõpuks ära süüa.

Järgnes tubasem tegevus ning me uurisime välja, mis on inimeste hirmud, ootused ja lootused projekti suhtes. Kogu seltskond jättis väga positiivse mulje, sest väga paljud tahtsid arendada ennast multikultuursuse vallas ja leida uusi tutvusi ning sõpru. Igale osalejale pisteti näppu ka ankeet, mis sisaldas igat sorti põnevaid küsimusi, mis tuli ära täita ning nõndaviisi teistest veidikenegi rohkem teada saada. Vastuseid oli seinast seina ja nii mõnegi kohta sai teada midagi ootamatut (näiteks Tanja on suur keemiahuviline).

Selleks ajaks oli inimstel juba jälle kõht tühjaks läinud ja rõõmsa meelega suunduti linna lõunat sööma. Peale lõunat sai natuke puhata ja linnaga tutvuda, sest järgmine üritus algas alles kell 4 pärastlõunal.

Võimalik Missioon – koos me saame hakkama! (Mission possible – together we can do it!) oli üks põnevamaid ja lõbusamaid üritusi üldse. Kogu seltskond jagati Sofia ja Mareti poolt viide multikultuursesse rühma, mis tähendas seda, et suhtluskeeleks kujunes kindlasti inglise keel. Gruppidele anti ülesanded, mis seisnesid selles, et tuli Viljandi linnas ringi seigelda ja erinevatele küsimustele vastata (koos piltidega terve grupist küsitud kohas). Selline üritus aitas veel paremini integreeruda nii kohalikega kui ka omavahel grupis. Niimoodi lähedaselt (ja ka teistega võisteldes) suheldes sai teada nii mitmeidki põnevaid nüansse erinevate kultuuride kohta. Kuna võistlus oli nii põnev ja kaasahaarav, siis otustati, et tagasiside andmine (ehk siis päeva vastukaja) toimub õhtupoole ja projektis osalejatel oli kuni õhtusöögini aega avastada kaunist Viljandit.

Õhtusöögile jõudnud olid väsinud ja valutavate jalgadega, aga õnnelikud ja rõõmsa meelega. Söök kiiresti söödud, mindi tagasi puhkemajja ja uuriti välja, mis olid päeva tipphetked ja mis kellelegi ei meeldinud. Selle jaoks jaotati inimesed jällegi multikultuursetesse gruppidesse, kus neil avanes võimalus päeva sündmusi arendada ja korraldajatele teha ettepanekuid, millegi muutmiseks ja/või parandamiseks. See üritus, mille nimeks peegeldusgrupid (reflection groups), leidis jällegi väga positiivset vastujaka ning korraldajadki õppisid midagi uut. Õhtu jätkus saunaga.

Saun oli kõikidele välismaalastele väga meeldejääv kogemus ja nii mõnigi lubas kindlasti endale koju sellise muretseda. Türklased leidsid, et meie saunal on kerge sarnasus nende hamamiga, kuid meie saun on ikka kõvasti kuumem. Õhtu jooksul mängisime ka office game´i (inimesele pannakse otsaette silt kellegi nimega ja ta peab erinevaid küsimusi esitades välja uurima, kes ta „nüüd” on), kasutades erinevate kultuuritegelaste nimesid ning harides nõndaviisi kõiki kohalviibijaid.

Õhtu meeldis kõikidele ja jutusuminat jätkus kauaks.

20.04.2008 – Eesti/Poola päev (Martini päev)

Käes oli ilus suurepärane pühapäev ja alustasin hommikut sellega, et koos Katrini ja Daniga pesime nende laiskade inimeste nõusid, kes seda ise teha ei viitsinud. Sellele järgnes suurepärane hommikusöök meie tagasihoidlikus köögis ning võisimegi alustada päevaprogrammiga.

Poolakad alustasid väikese liigutamisega ergutaja näol ning seejärel läksid juba edasi oma ajaloo ja kultuuri tutvustamisega. Saime teada, et Poola ei ole mitte ainult suur riik, vaid ka ilusa looduse ja rikka kultuuripärandiga ning millised on poolakate suhted venelaste ja sakslastega. Lisaks sellele saime teada, et Poolast on pärit paljud kuulsad inimesed – näiteks helilooja Chopin.

Poolakate esiltusele järgnes töötuba Meie Väärtused ja Põhimõtted (Our Principles and Values), mille läbiviijateks olid inglased koos Eesti tehnilise toetusega. Alguses saime varem kokku pandud listi erinevatest elu alustõdedest, mis on vajalikud jätkusuutliku arengu jaoks ning saime sinna juurde lisada uusi väärtusi. Seejärel tuli valida enda jaoks viis kõige tähtsamat väärtust ning need reastada. Edasi tuli teha sama kahestes, siis kolmestes, seejärel viiestes ning lõpuks kümnelistes gruppides. Kõige lõpuks saime 5 väärtust, mis on kõige tähtsamad meile kui grupile. Pärast arutasime, miks osad väärtused langesid tahaplaanile ning kelle väärtused olid esindatud ka lõppväärtustes. Kõige populaarsem väärtus oli „Austus elu vastu – Respect for Life”).

Lõunat sõime „Tegelaste Toas” ning peale seda oli vaba aeg, mida Amir kasutas näiteks Reformierakonna katusele ronimiseks, Dan eesti keele õppeks ja poolakad selleks, et ette valmistada oma õhtust programmi.

Kell 16.00 alustasime Eesti tutvustamisega, rääkisime Eesti omapäradest, loodusest, saavutustest ja kuulsatest inimestest, kes meil siin Eestis elavad. Jutuks tulid ka Eesti – Vene vahelised suhted (meie projekt toimus täpselt üks aasta peale aprillisündmusi). Lisaks sellele said välismaalased teada, mis on e-riik, kuidas käib kiiking ja miks me mängime jalgpalli lumes. Ja muidugi seda, et meile meeldib laulda :)

Peale riigi tutvustust läksime edasi töötoaga Võimatu Missioon (Mission Impossible – 10 tasks). Meil oli aega 45 minutit, et ära lahendada 10 ülesannet. Mitte mingeid juhendeid asja tegemiseks ei jäetud ning alguses oli täielik segadus – mõnda ülesannet hakkasid korraga täitma mitu inimest, samas mõni ülesanne jäi täiesti täitmata. Õnneks võttis Dan juhtrolli ning hakkas ülesandeid välja jagama. Osa rahvast asus ehitama konstruktsiooni, Ana pani kokku listi erinevates keeltes öeldud lausest „Mulle meeldib süüa maasikaid jäätisega südaööl”, Yoanna koostas listi riikidest, kus inimesed käinud on, jne. Igal juhul said kõik ülesanded täidetud ning pärast analüüsisime kuidas läks ning imestasime, kuidas kõlab esperanto keel või kes on Ugandas käinud. Ma arvan, et õppisime sellest, kuidas teha koostööd ja saada hakkama isegi siis, kui ülesanne näib võimatuna.

Vahetult enne õhtusööki andsime gruppides tagasisidet ja arutasime kuidas päev läks. Söök oli natukene peale seitset ning seejärel suundusime poodi, et täiendada varusid järgmiseks hommikuks ja osta ühtteist Eesti õhtu jaoks. Kerli ja Margus valmistasid ette Eesti viktoriini.

Eesti ja Poola grupi jaoks möödus aeg õhtusöögi ja rahvusliku õhtu vahel peatumata. Kes valmistas kama, kes keetis huvitavat jooki. Õhtu algas sellega, et tutvustasime oma rahvuslikke sööke ja jooke ning muidugi sai neid ka proovida. Miski pole parem kui kama Vana Tallinnaga või Poola meejook. Edasi jätkus õhtu Eesti viktoriiniga – uurisime, mis on neile meelde jäi Eesti presentatsioonist või kas eestlaste nimesid ka teatakse. Üldiselt teati :)

Parimale võistkonnale oli ka oma auhind. Peale väikest pausi algas Poola mäng. Poolakad olid palju vaeva näinud valmistades ette terve lauamängu, kus tuli täita erinevaid ülesandeid ja kontrolliti ka meie teadmisi Poolast. Edasi jätkus õhtu juba traditsioonilise muusika ja tantsuga...

21.04.2008 – Päev Tartus (Heleri päev)

Hommikune äratus on on eriti varajane, sest meil on vaja jõuda kokku lepitud ajaks Lodjaga sõitma. Suures majas aitab inimeste äratamisel kõvasti kaasa Piotrek Poolast, kes on suuteline inimesi üles ajama vahendeid valimata. Hommikusöögiks on erinevad võivleivad, müsli, kelloks, jogurt, morss, kohv ja tee, kuidas kellele meeldib. Kahjuks jääb teistest maha Portugali tüdruk Joana, kes on tugevalt külmetanud ning palavikuga voodis. Varustame teda ravimitega ja jätame ta majja tervenema (tema omal soovil).

Natukene peale üheksat saame minema – Tartusse lähme väiksese ringiga, sest Viljandi – Tartu mnt on remondis. Buss on väga kena ja bussijuht isegi ei pahanda, kui bulgaarlased terve tee laulavad. Samas natukene kurjad on need, kes magada üritavad :)

Tartus jõuame praktiliselt õigel ajal Lodjaga sõitma, alguses räägitakse meile natukene ajaloost ja sellest, kuidas vanasti Lodjaga sõideti ning seletatakse laevaehituse põhitõdesid. Seejärel suundume kogu seltskonnaga lodjale riietades ennast spetsiaalsetesse lodjariietesse (muidu võib tõrvaseks saada). Lodjal istume laeva katusel lambanahkadel ning naudime suurepärast ilma. Inglased ütleks selle kohta ilmselt „the weather really is perfect”. Julgemad ronivad päästepaati, mehed proovivad laevakapteni samakat ja mõned fännavad hullu ratturit, kes läbib jõe lähedast mudarada. Huvilised saavad lisainfot kapteni käest lodjanduse ja Tartu kohta.

Peale Lodjasõitu jalutame Emajõe kaugemast servast kesklinna poole, tehes esimesi tutvusi Tartuga. Välismaalased teevad igaks juhuks pilti sillal, kuhu minemine on tegelikult keelatud. Sööme lõunat ülikooli kohvikus ja peale seda viime läbi väiksese diskusiooni Euroopa Liidust ja Euroopa kodanikuks olemisest. Kahjuks ei saanud ükski võimalikust kolmest lektorist kohal olla (kaks viibisid lausa välismaal), kuid suutsime ise teemat piisavalt hallata, et koos ennast piisavalt ette valmistada avaliku kampaania jaoks, mis leidis aset sama päeva pärastlõunal.

Seejärel suundusime linnaekskursioonile. Vahepeal leidsime taaskord üles Amiri, kes oli läinud kohtuma kohalikega ja suutis seetõttu lõuna ja arutelu maha magada. Viisime ta kähku toimuvaga kurssi. Linnaekskursiooni käigus tutvusime Tartu Ülikooli, Toomemäe (Toomkiriku), erinevate skulptuuride, Jaani kiriku jt kohtadega. Andsime välismaalastele ka väiksese ülevaate Tartu ajaloost.

Linnaekskursioonile järgnes 2-3 tundi vaba aega, mil igaüks sai külastada endale meelepäraseid kohti, mida eestlased aitasid vajadusel üles leida. Kella 17.00 paiku kohtusime taas, et alustada avaliku kampaaniaga. Varasemalt olime kokku pannud kõigi gruppidega 10 küsimust Euroopa Liidu ja osalevate riikide kohta (näiteks: Mis on Türgi pealinn? Mis aastal ühines Bulgaaria EL-ga? Mitu liiget on EL-s? Kus asub Euroopa Parlament? jne). Maret jagas inimesed viieks grupiks ning suundusime uurima, millised on tartlaste teadmised Euroopa Liidust. Meil oli ka kaks kaamerat, nii et osad intervjuud sai lausa salvestatud. Üllatav oli see, et paljud inimesed arvasid, et Türgi pealinn on Istanbul; ei teatud, et Portugalis on kasutusel euro ning Poola rahvaarvuks pakuti 200 000 st kuni 200 miljonini. Selline avalik üritus aitas kindlasti kaasa inimeste Euroopa teadlikuse suurendamisele – kes vastuseid ei teadnud, sai vähemalt pärast teada. Samas kohtusid meie noored kohalikega ning iga intervjuu alguses tutvustati, et teeme antud üritust noortevahetuse raames ja kes me oleme ja kust tuleme. Enamikele meeldis selline kohalikega suhtelemine väga.

Kohe peale avaliku kampaania lõppu kogusime kokku vastused (mis olid üles kirjutatud) ja suundusime Püssirohu keldrisse õhtust sööma. Sõime kahurikuuli suppi ja wokki ning lausime Katrinile sünnipäevalaulu (tal oli sünnipäev). Hiljem said soovijad osa võtta karaoke võistlusest või tantsida.

Tagasiteed Viljandisse alustasime 23.00, sest järgmine päev oli tähtis päev – minek Abja-Paluojja. Bussis lausime sünnipäevalaulu peale 24.00 Reyhanile, kes on Katrinist vaid päev noorem :)

22.04.2008 – Abja-Paluoja koolis (Katrini päev)

Teisipäevane äratus toimub kell 9:00, mis ei kujune sugugi raskeks ülesandeks, kuna eelmisel õhtul otsustas enamus osavõtjaid kohe peale Tartust saabumist magama minna, et Eesti-Poola õhtust jäänud magamata tunnid tagasi teha. Järgneb hommikusöök stiilis „ise teenindan ja ise koristan”. See isegi rahvale meeldib, tekitab koduse tunde. Loomulikult ei puudu ergutusmängud, peale mida on inimesed piisavalt üleval, et vaadata tagasi eelmisele päevale ja teha järeldus, et Tartu päev oli igati õnnestunud ja huvitav. Teisipäeva tutvustuse tegime ära juba pühapäeval, kuid päevaprogrammi meeldetuletus rõhutab veelkord päeva eesmärke ja olulisust kohalike noorte mõjutamisel. Välismaalased saavad veel pisut aega, et presentatsioonid uuesti üle vaadata ning seejärel kogume kõik failid kokku, et koolis ei peaks erinevaid arvuteid kasutama. Rahuliku südamega alustame sõitu Abja-Paluoja suunas, bussis laulame sünnipäevalaulu Türgi neiule Reyhanile ning juba poole tunni pärast leiame end Abjas Mulgi kõrtsi ees. Astume sisse, sööme Mulgi šnitslit, suhtleme ning otsustame Abja Gümnaasiumi jala kõndida, et ka kohalikud elanikud meie „rongkäiku” näeksid. Mulgi mehe kuju juures sünnib meie projekti esimene grupipilt.

Sellegipoolest jõuame kooli pisut varem, et ettevalmistusi teha ning kooliga tutvuda, sealhulgas kohtuda kooli direktori Jüri Ojamaa ning huvijuhi Maidu Jõgiaasaga.

Kui kell saab 13:00, algab Euroopa Päev Abja Gümnaasiumis. Saal on noori inimesi täis, huvi paistab olevat väga suur, sest tegemist ikkagi väikese maakooliga, kuhu külalisi satub harva, eriti veel välismaalasi. Esmalt laulab mudilaskoor ning poistekoor, seejärel lühike päeva tutvustus Katrini poolt, kes ka ise on õppinud Abja Gümnaasiumis. Järgnevad erinevate riikide 10-15 minutilised presentatsioonid oma riikidest: Bulgaaria, Inglismaa, Poola, Portugal ja Türgi. Ilmselt kõige huvitavamaks võis pidada Inglismaa ja Portugali presentatsioone, ehkki kindlasti tekitasid kõik riigid noorte seas huvi. Nii näiteks käskis Inglismaa osaleja peaaegu pooled saalis istunud õpilastest üles tõusta, teatades, et kui nad elaksid Londonis, oleksid nad teistest rahvustest (st mitte inglased). Portugal tekitas elevust seoses keele õpetamisega, kus Portugali sõnad tõlgiti otse eesti keelde. Kindlasti üllatas ka Poola noori oma huvitavate vaatamisväärsuste ja faktidega. Lõpuks teeb Türgi selgeks, et nende pealinn on Ankara, üritab lahti murda stereotüüpidest (et türklased on kõik usklikud, sõidavad kaamelitega ning ei räägi inglise keelt) ning näidatakse lühifilmi Türgi vaatamisväärsustest. Iga presentatsiooni lõpus kingib Abja Gümnaasiumi direktor igale grupile AG klaasi ning pastaka. Presentatsioonide lõppemisel teeme väikse pausi, kus saadame välismaalased ja meie grupi eestlased saalist võimlasse naljavõistlust ette valmistama. Õpilastele antakse võimalus natuke ringutada ning seejärel räägib Heleri Euroopa Noored alamprogrammidest: noortevahetustest, noortealgatustest ja Euroopa vabatahtlikust teenistusest. Presentatsioon on väga huvitav, illustreeritud piltidega ning noored julgevad isegi küsimusi esitada.

Kell 15:00 algab võimlas naljavõistlus, kus osalevad nii välismaalased kui ka Abja Gümnaasiumi noored, saades võimaluse tutvuda ning suhelda teistest riikidest pärit noortega. Lisaks osalejatele on piisavalt pealtvaatajaid, sealhulgas Abja Gümnaasiumi direktor ja huvijuht, kes samuti üritavad aktiivselt inimestega suhelda. Võitjaks osutub grupp, kus lausa 3 AG õpilast. Järgneb auhinnatseremoonia ning rõõmsas meeleolus sõit tagasi Viljandisse.

Viljandisse jõudes vaatame päevale tagasi ning järjekordselt selgub, et päev võib igati õnnestunuks lugeda. Kõikidele jättis kustumatu mulje laste laulmine, aga loomulikult peeti tähtsaks ka võimalust oma riike tutvustada ning kohalike noortega suhelda, kes osutusid väga toredateks ja sõbralikeks. Kahtlemata täitis päev oma eesmärke ning samuti jääb kohalikele sellest kindlasti hea mälestus.

Järgneb tavapärane õhtusöök ning vaba aeg stereotüüpide ettevalmistamiseks. Kell 21:00 algavad etendused, kus näitlejateks meie ise ning teemaks erinevate riikide stereotüübid. Eesti imiteerib Türgit, Türgi Poolat, Bulgaaria Eestit, Poola Inglismaad, Portugal Bulgaariat, Inglismaa Portugali. Kõik grupid on ülesandest õigesti aru saanud, naljakalt kostümeeritud ning esitavad huumoriga oma ettekujutust teise riigi tavaelanikest. Märksõna ongi huumor ning peaasjalikult demonstreeritakse oma riigi noorte seisukohti (mitte nii väga kohalviibijate) ja loomulikult pisut üle pingutatult. Lisaks tuleb joonistada kaart ning tuua põhjused, miks seda riiki külastada/mitte külastada. Õhtu on vaimukas, silmaringi avardav ning sellise kavala plaani järgi õnnestub ka teada saada, mida erinevad rahvused üksteisest tegelikult mõtlevad, kartmata teisi solvata. Järgnevatel päevadel võib kuulda tsitaate näitemängudest (nt weather is perfect, beautiful bitches etc).

Ametlikult on päev lõppenud, kuid loomulikult jätkub jutuvada mõnusa seltskonna, nalja ja naeru saatel.

23.03.2008 – Türgi/Bulgaaria päev (Marguse päev)

Päev algas üheksast nagu alati. Tegin lühida päevatutvustuse, kus lugesin ette, mis kell mida teeme, ning asusime hommikust sööma. Tulemas oli türklaste presentatsioon ja nad tegelesid enamuse hommikusöögi ajast selle lihvimise ja täiustamisega. Türgi grupp rääkis oma riigi ajaloost, majanduslikust olukorrast ning eri regioonidest. Näiteks saime teada, et Türgi majandus on suuruselt 17. maailmas, türklased ei ole araablased ning seda, et modernse Türgi riigi rajajaks on Atatürk. Kummutatud said ka eelarvamused, et Türgis võib mehel olla neli naist ja see, et tegu on väga uskliku riigiga.

Tegime Heleri ja Reyhaniga viimased ettevalmistused tänase töötoa Hõimud (The Tribes) jaoks, milles pidid osalema kõik peale meie. Hõimud on selline huvitav töötuba, kus grupid peavad tegema oma riigi asjadest (omadustest), mis on neile ette antud ( nagu raha, keel, rahvuslind, rahvuslaul, naabrid jne) ning pärast need kas suuliselt, kirjalikult või muul moel teistele ette näitama. Kokku oli umbes 20 asja, mida nad kasutama pidid. Eriti põnevaks tegi töötoa selle lõpp - kolmas osa - mida keegi osalejatest alguses ei teadnud. Nimelt iga maa peab hiljem omale esindaja valima ning esindajad peavad omavahel kokkuleppele jõudma (vähese aja jooksul), kelle ainuvõimu alla nad lähevad. Jääda saab ainult üks maa ja selle valitseja samast riigist, kellele kõik teised peavad alluma. Kui nad kokkuleppele ei jõua, hävivad kõik maad.

Suhteliselt igav oleks inimesi "paariks loe" stiilis gruppidesse jagada, otsustasime teha viis gruppi loomade põhjal. Koostasime paberil viis erinevat gruppi "ussid", "kassid" jne. Voltisime need kokku ja lasime kõigil valida ühe paberi ning vastavalt sellele moodustusid grupid. Amir tuli mõni hetk hiljem ja talle andsime lisapaberi. Kindluse mõttes, et aru saada, mis grupis keegi on, lasime igal grupil erinevasse toa nurka minna ning teha oma looma häält - üheskoos lihtsalt nalja pärast - kellelgi neist polnud veel aimu, mis on töötoa sisu ja mis tulekul. Grupid moodustatud, palusin kõigil hetkeks vaikust ning teatasin, et loomadel pole mingit seost tulevase töötoaga, see oli lihtsalt gruppide moodustamiseks. Panin seinale juhised hõimude loomise kohta, kus oli kirjas mida kasutada oma maa loomiseks ning seletasin neile mängu esimese poole. Kõik grupid otsisid omale privaatse nurga õues või toas ning asusid oma maad usinalt koostama.

Huvitav oli näha, kui erinevalt kõik grupid töötasid, ning kui erinevate ideedega. Usside grupp otsustaski oma maa teha ussidest, samas kui hobused, kus olid ülekaalus poolakad, otsustasid õllemaa kasuks ja teised jälle hõljuvatähemaa kasuks. Vist kõige huvitavam diskusioon käis grupis, kus oli Amir, kellel oli kõigist teistest grupi liikmetest täiesti erinev idee ja lahendus sellele, milline peaks olema maa, selle ajalugu, keel jne. Nad otsustasid oma grupi pooleks teha ja ära jagada, kes tegeleb millise osaga (kes saab keele, kes ajaloo jne). Rahulik töö oma riikide kallal kestis lõunani.

Otsustasime maade esitluse teha peale lõunat, kuna Bulgaaria esitlus pidi alles nelja aeg olema. Söögikoht oli umbes 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, seega arvasaime, et oleme enne poolt nelja tagasi. Enne nelja olidki kõik tagasi majas ning kuna Bulgaaria grupp tahtis veel oma esitlust viimistleda, alustasime nende presentatsiooni asemel hoopis The Tribes teise poolega. Kõigepealt lasime kõigil oma maa esitluse teha. Kõik grupid olid äärmiselt omapäraste ja originaalsete ideedega välja tulnud. Poole esitluse peal küsis Amir, kas ta oma maa esitluse võib üksinda teha - ta ideed olid nii erinevad olnud, et need ei sobinud kokku ülejäänud grupiga. Olime tähele pannud, et ta oli üsna kõvasti tööd teinud selle töötoa kallal ja ei tahtnud, et see kõik raisku läheks – seega lubasimegi tal oma maa esitlus kõige lõpus teha (meil on kõik riigid teretulnud). Ta asus kiirelt veel oma tööd lõpetama ning sai just enne teiste esitluse lõppu valmis. Tegu oli väga huvitava kirjatükiga ja ta esitas seda väga ilmekalt. Ta oli ainukesena koostanud maa, mis oli reaalsuse lähedane, koosnes kommunistide, anarhistide, fašistide jms konfliktidest ja kokkulepetest.

Sellel hetkel, kui kõik arvasid, et töötuba on läbi, palusin uuesti korraks vaikust ja teavitasin töötoa kolmandast osast - neil tuleb valida üks ja ainus maa, millega liituda kaheksa minuti jooksul. Üldine tava oleks, et inimesed ei suuda saavutada kokkulepet selles osas, milline maa peaks säilima, kuid seekord oleks olnud erand - peaaegu. Kohe kui ma teavitasin olukorrast ütles Amir (kes kohe peale seda ka aru sai, mis toimuma hakkab), et tema EI lähe kellegi alla "it's my way or it's no way - everyone dies!". Õnnetuseks ignoreeriti või unustati ära, et ei tule mitte nelja vaid viie maaga ühine kokkulepe saavutada, seega üllataval kombel said kõik neli suhteliselt kiirelt kokkuleppele, kelle maa alles jääb. Ning just siis, kui nad arvasid, et kõik on võitnud ja kokkuleppe saavutanud ja loeti kõvasti viimased sekundid, avastas keegi, et Amir on oma maaga ikka eraldi - ta ei nõustunud kellegagi liituma. Seega: kõik maailmad hävinesid. Oleks olnud veel 30 sekundit, oleksid nad kõik Amiri alla läinud ja oma maailmad päästnud, kuid aeg jõudis neist seekord ette.

Jätkasime Bulgaaria esitlusega. Bulgaarlaste esitlus oli suhteliselt mahukas ja korralik. Saime ülevaate nii ajaloost (näiteks et bulgaarlased peatasid mongolite edasitungi Euroopasse) kui tänapäeva poliitikutest (neil on palju maffiat) ja söökidest-jookidest. Esitlus lõppes just õigel ajal, saime veel küsimusi küsida ja aega jäi täpselt, et läbi viia töötuba „Abigale”. Abigale oli mäng, kus tuli ennast asendada erinevate inimeste rolli ning hinnata, kelle käitumine oli antud olukorras õigem. Suureks vaidluseks läks näiteks teemal, kas Abigale (loo peategelane) käitus õigesti, kui ta magas paadimehega, et jõuda teisele poole jõge oma poiss-sõbra juurde. Mängu käigus pani igaüks paika oma „pingerea” (kes halvem, kes parem) ja kokkuvõttes tegime ka ühise rea (kõikide arvamuste summa). Lõpuks läks ainult ühe inimese arvamus kokku ühise arvamusega. Peale Abigale mängu suundusime sööma.

Peale sööki kogusime kiiret tagasisidet ja Türgi ja Bulgaaria tegutsesid juba köögis. Toodi välja mitmeid Bulgaaria ja Türgi jooke-sööke; sööke oli neil ilmselt suhteliselt raske kaasa tuua ning ega Selver ei ole just kõige paremini varustatud rikkaliku Bulgaaria ja Türgi köögi jaoks vajalike algmaterjalide osas, samas suutsid Bulgaaria neiud siiski kaasa toodud ja kohalikust poest juurde vaadatud materjalide põhjal küpsetada suurepärase hõrgutise. Maitses hästi :) Türgi viis läbi viktoriini laadse võistluse, kus iga grupp sai auhinnaks toreda Türgi „silmaga” seinaehte. Samas Bulgaaria lasi ära mõistatada otse bulgaaria keelest tõlgitud vanasõnade reaalset tähendust. Meie grupp sai näiteks sellise vanasõna „Nagu eesel sillal”. Hiljem proovisime Bulgaaria ja Türgi muusika taustal kohalikke tantse õppida ja pidu jätkus päris hiliste öötundideni välja.

24.04.2008 – Suurbritannia/Portugali päev (Kerli päev)

Neljapäevane äratus oli hommikul kell 9.00. Millele järgneb aeg hommikusöögiks kuni kella 10ni. Hommikusööki tegid kõik ise endale. Söögile järgnes ergutusvõimlemine, et kõik inimesed korralikult üles äratada. Keda ka see ei aitand, sai veel viimase tassi kohvi võtta ja end valmis panna.

Peale võimlemist toimus lühike päevakava tutvustamine ja sealt edasi jätkus Briti grupi riigitutvustus. Nad tutvustasid meile Inglismaad nii geograafiliselt kui ajalooliselt jagades meiega infot inglise praeguse kui ka ajaloolise kultuuri ja kommete kohta (näiteks ajalooliselt on Briti rahvuslik toit fish & chips, aga reaalselt on selleks saanud hiina/india kiirtoit). Samuti jagasid nad meiega huvitavaid fakte inglise keele kujunemisest ja tutvustasid tänapäeva tähtsamid inimesi Suurbritannias. Räägiti ka sellest, kuivõrd erinevad on London ja suuremad linnad võrreldes väiksemate kohtadega – kui suurtes linnades on koos eri rahvuste paabel, siis väikestes kohtades võetakse välismaalasi raskesti omaks (näiteks Stephan on päritolu poolest hoopis sakslane ja tal oli alguses Inglismaal väga raske).

Inglise tutvustuse lõppedes oli kõigil paar minutit aega ringutada ja soojemad riided selga panna. Siis liikusime õue, et jätkata päeva töötoaga Võrdsus (Equality). Kõik võtsid üritusest innukalt osa. Kõigepealt jagati kõigile loosiga paberileht, kus olid peal erinevad isikud (näiteks: moslemist taksojuht, üksikema kahe lapsega, edukas poliitik, USA suursaadiku tütar, HIV nakatunud prostituut, edukas ärinaine 30ndates, vana pime mees, naine ratastoolis, kristlikust perest pärit gei jne), iga inimene sai ainulaadse rolli ja ei tohtinud seda kellelegi teisele näidata. Seejärel moodustasid osavõtjad rivi ning hakati ette lugema lauseid (näiteks: saad aastas 1 kuu reisida; sa ei vaja oma elus kõrvalist abi; sind ei ole kunagi diskrimineeritud oma tõekspidamiste pärast; sa ei karda oma tuleviku pärast jne). Juhul kui osaleja leidis, et lause kehtib tema rolli kohta, astus ta sammu edasi, juhul kui ta ei nõustunud, astus tasammu tagasi. Olles neutraalne, jäi paigale. Töötoa lõpus oli osa rahvast liikunud kaugele ette ja osa kaugele taha, mõned olid peaaegu sama koha peal kui varem. Kõik said võimaluse öelda, kes nad on ja avaldada arvamust, miks nad just seal kohas asuvad. Kui kõik olid oma arvamuse öelnud, kogunesime ringi ja arutasime, mis on üldse võrdsus ja kas me saame rääkida võrdsusest kui sellisest ühiskonnas.

Peale töötoa lõppu liikusime kella kaheks Liverpool pubisse, et lõunatada ja kiirelt tagasi majja suunduda, et alustada varem Portugali presentatsiooniga, sest tahtsime läbi viia ka jalgpalli matši.

Kella kolmest alustasime Portugali grupi riigi tutvustamisega. Nad andsid palju uut ja huvitavat infot Portugali kohta. Näiteks saime teada, et Portugali üheks sümboliks on kukk; mida tähendavad värvid Portugali lipul ning seda, et kunagi oli Portugal maailma üks kõige võimsamaid riike ja koloniseerijaid. Muidugi ei saanud nad mainimata jätta ka seda, et Portugal on kuulsa portveini sünniriik. Lisaks sellele vaatasime huvitavat filmi Portugali loodusest.

Peale Portugali presentatsiooni suundusime jalgpalli mängima. Jalgpalli idee oli kõigi omainitsiatiiv ning leidis rakendust tänu sellele, et meil õnnestus kokku hoida aega lõunapausi koha pealt ning samas ei jäänud ka ükski töötuba sooritamata selle pärast. Enamik naisi otsustas siiski võrkpalli ja sulgpalli kasuks, seega oli naistest kohal ainult vaprad Eesti esindajad Heleri ja Anne-Mari, kellest said ka meeskondade kaptenid. Meiega ühinesid ka mõned kohalikud koolipoisid. Võistlus oli pingeline ning tasavägine, kahjuks kaotas parem meeskond ligi seitsme punktiga. Surusime sõbralikult kätt ja lubasime õige pea üritust korrata. Tänu jalgpallile nihkus õhtusöök natukene hilisemaks, kuid seda paremini maitses söök.

Peale õhtusööki toimus kiire tagasiside ring ning britid ja portugalased asusid kiiresti oma sööke ja jooke ette valmistama. Ülejäänud rahvas nautis lihtsalt õhtusöögi järgset rahuliku aega. Kavandati ette tantse ja mänge. Kell pool kümme hakkas üritus peale. Kõigepealt tutvustasid britid oma sööke ja jooke ning siis portugalased. Huvitav oli vaadata, kuidas portugallased pakkusid põlevaid vorstikesi ning inglased varustasid meid muidugi terve õhtu vältel Londoni teega. Stephan valmistas aga õhtu läbi maitsvaid koogikesi. Kui kõik olid natuke sööke ja jooke maitsnud alustati erinevate mängudega. Eriti meeldejääv oli õuna-kausist kättesaamise võistlus ja macarena õppimine. Edasi mindi juba keerulisemate tantsudega, kus iga portugallane võttis ühe teisest rahvusest tantsima ning nii õpitigi uus tants selgeks. Vahepeal puhkuseks vesteldi väiksemates gruppides ning seejärel suunduti taaskord tantsupõrandale. Tantsu jätkus virgematele kogu ööks, millele lisandusid erinevad põnevad mängud.

25.04.2008 - Päev looduses (Anne-Mari päev)

Äratus on meil ikka tavapärasel ajal – umbes 9 paiku. Õnneks on ilm taas suurepärane. Kiire võileib ja kohv ning siis kanuumatka jaoks asju pakkima, soovitame igaks juhuks vahetusriided kaasa võtta, mine sa tea, kui ekstreemset kanuusõitu keegi harrastab. Kaasa saavad ka eelmisel päeval varutud piknikuasjad: õunad, banaanid, jogurtid, head ja unikaalsed eesti kohukesed ning joogid.

Umbes kümne ajal võime alustada sõitu Soomaa poole. Enne välja sõitmist Viljandist teeme veel peatuse saiakesepoe ees, kust on samuti pikniku tarvis vaja kaasa võtta eelmisel päeval tellitud saiakesed.

Peale tunniajast bussisõitu jõuame metsavahelisele teele ning mõnekümne minuti pärast olemegi Soomaal Ritsu talus, kus võtab meid lahkesti vastu Heitti Veelaagrist.

Kõigepealt räägib ta meile reeglitest ja ohutusnõuetest ning seejärel panevad kõik oma nimed ja allkirjad paberile, kinnitades, et on tutvunud reeglitega ja vastutavad enda eest. Siis näidatakse meile ära finišikoht, tutvustatakse marsruuti ning antakse kaasa ka kaart.

Saanud päästevestid ja mõlad, sõidame bussiga 4 km kaugusel asuvasse stardipaika. Juba varasemalt oleme palunud inimestel end vastavalt sõidukogemusele 3-kohalistesse kanuudesse jaotada. Ühel välismaalasel, Portugalist pärit Carlosel, oli varasemalt olnud halb kanuusõidu kogemus, ta tuli küll väljasõidule kaasa, kuid kanuuga sõitmise asemel soovis ta pigem kohapeal ringi jalutada.

Mõned kanuujuhtimise põhivõtted Heittilt ja hakkamegi ükshaaval kanuusid vette laskma. Kõik on põnevil ja rõõmsa meelega hakkamegi sõudma. Algul leiame end küll pigem jõekalda ühelt, küll teiselt poolelt, kuid peagi hakkab tüürimine ja omavaheline koostöö päris hästi välja tulema. Iga seltskond valib endale sobiva tempo – kes teeb sporti, kes naudib loodust ja kevadpäikest. Umbes poole maa peal teeme ka väikese energia- ja puhkepausi ning vahetame sõidumuljeid. Seejärel võib teekond jätkuda, kokku on matka pikkuseks siiski 10 km.

Finišisse jõutakse väga erinevatel aegadel – kiiremad on kohal 2,5 tunniga, loodusenautijatel läheb aega pea 4 tundi.

Üks kiirematest – bulgaarlane Dimitar - oleks isegi tahtnud vastuvoolu aeglasematele vastu minna, et saaks veel sõita, kuid seda me siiski ei teinud, selle asemel proovime ära kohaliku külakiige. Igatahes jõuavad kõik ilusti finišisse ning võime hakata piknikku pidama. Peale seda läheme õnnelike ja väsinutena bussi, et alustada tagasisõitu Viljandi poole.

Enamus on tagasi jõudes väsinud ning kartsime, et äkki ei õnnestu järgmiseks planeeritud töötuba seetõttu väga hästi, kuid Margus kogub kiiresti osalejad kokku ja seletab neile kenasti ära Identiteedipiruka (Identity pie) - nimelise töötoa ülesande. Igaühel tuleb paberile joonistada ring ja see sektoriteks jagada vastavalt sellele, mis/kes inimesele elus kuivõrd oluline on, kui palju tema identiteedist moodustab üks või teine asi (nt see, et ta on naine või et ta toetab jalgpalliklubi X jne). Seejärel tutvustatakse üksteisele oma pirukaid ning analüüsitakse, mis kellel erinevat ja sarnast on. Pärast teistega arutamist ning teiste „pirukate“ nägemist tuleb teha uus, vaatamaks, kas see pani inimesi asju ümber hindama. Järgneb tagasiside ja kell 19 jalutame tavapäraselt kesklinna õhtusöögile.

Õhtuks mõtlesime ka sauna teha. Tegelikult algselt meil teist saunaõhtut plaanis polnud, kuid mõni päev varem mõtlesime, et peale mitmetunnist kanuutamist kulub ju ära üks tõeline eesti saun! Seega mõeldud-tehtud. Kõik välismaalased küll kahjuks sauna ei tulnud, kuid need kes tulid, nautisid seda ning üks sauna tulnud tüdrukutest, Bulgaariast pärit Tanya, ütles isegi, et ta peab oma vanematel ka nende maakohta sauna teha laskma. Kuigi saunaõhtu on väga meeldiv ja tore, on õhus juba ka nukrusenoote – on ju ikkagi viimane päev Viljandis, juba armsaks saanud Kaare puhkemajas. Sellest hoolimata jätkus pidu vapramate jaoks hommikuni.

26.04.2008 – Tallinn (Mareti päev)

Hommikul vara alustasime oma teekonda Tallinna suunas. Asjad on juba eelmisel päeval valmis pakitud, nüüd on vaja maja korda teha ja asjad bussi laadida. Juba enne kaheksat oleme teel. Teeme peatuse pagariäris ning varustame ennast sajakestega, sest hommikust süüa nagunii kellelgi aega ei olnud. Bussis möödub teekond üldiselt magades.

Tallinnas suunduvad enamus rahvast Katrini ja Anne-Mari eestvedamisel asju ära viima hosteli, Heleri ja Margus tormavad Kompressorisse, et esitada meeletu pannkoogitellimus ja hõivata pool ruumist. Nimelt Kompressor on selline tore koht, kus ette broneerida laudu ei anna, tuleb avamise hetkel kohal olla. Hull ettevõtmine õnnestub edukalt ning peagi on antud sisse 30 tellimust erinevat sorti pannkookidest.

Kell 12.00 ootab meid raekoja platsis meie giid Kristina. Ta tutvustab meile Tallinna tähtsamaid kohti ning räägib mõne huvitavama legendi. Kahjuks teeb ta seda tasakesi, nii et tagumine rahvas alati ei kuule, kuid kes tahab, saab kindlasti huvitavaid teadmisi juurde. Peale sujuvat linnaekskursiooni võtame suuna linnabastionide suunas. Enamik eestlasi ei ole seal veel käinud, seega ootame meie isegi suurema õhinaga kui välismaalased. Bastionid on pikad ja pimedad, võibolla isegi natukene kõhedust tekitavad. Näeme kohti, kus magasid kodutud ja kuuleme legendi Poola kummitavast preestrist. Amir lülitab „kogemata” sisse ventilaatorid ning peaaegu laseb alla tulekardinad (see tähendaks, et oleksime lõksu jäänud sinna), õnneks suudame teda viimasel hetkel takistada. Aga Amir on ju ka Amir :)

Seejärel viib Portugali grupp läbi kunstiteemalise töötoa. Istume maha kesklinna pargis ka igaüks saab paberit ja kirjutamis/joonistamisvahendeid. Peame joonistama seda, mida me projektist saime ja õppisime või väljendama seda mingil muul moel. Paljud joonistavad pildi, üks Türgi tüdruk kirjutab luuletuse ja väljendatakse ennast ka kehaliselt (inimskulptuur).

Edasi järgneb individuaalne programm – kes külastab KUMU, kes läheb loomaaeda ja kes Eesti vabaõhumuuseumisse. Samal ajal Heleri ja Katrin maksavad grupijuhtidele välja reisikulusid ning vaatavad üle finantsarvestust.

Enne õhtusööki teeme kokkuvõtted päevast ja alustame piltide kogumisega arvutisse. Õhtusöök toimub Pizza Grande-s, kus meil on ülevoolav pitsapidu – pitsat on palju ja jätkub igale maitsele. Väike ettevalmistus õhtuks ning suundume välja. Alustame õhtu veetmist St. Patricku keldrisaalis, kus hea vaikne, et üksteisega juttu rääkida ning seejärel võtame suuna „Ratsu baari”. Sissepääs on tasuta ja meile täiesti sobib, et rahvast on vähe – tunneme, et koht nagu olekski meile loodud. Tantsu jätkub hommikuni ning magama saame juba valges.

27.04.2008 - viimane päev

Kätte on jõudnud projekti viimane hommik. Meeleolu on kurb – täna tuleb minna. Alustuseks viime läbi projekti hindamise kasutades hea-halva ringi. Üldiselt tundub, et kõik on rahul, tulemused on head. Seejärel anname igale osavõtjale personaalse ankeedi, kus on üle neljakümne küsimuse projekti tegevuste ja programmi kohta – kui juba tagasiside, siis põhjalik! Need, kes kohapeal kõike täita ei jõudnud, saavad pärast täiendada küsimustikku veel meie online-versioonis, mille valmistas Katrin.

Heleri ja Anne-Mari koguvad kokku inimeste pildid, pannes nad maha Anne-Mari arvutisse, peaaegu 10 GB tuleb kokku. Lubame piltidega DVD saata igale osalevale riigile. Margus koostab samal ajal kontaktlisti veendudes, kellelgi msn ega telefon ei jääks paberile kirjutamata. Katrin see-eest vastutab osavõtjate nimekirja eest.

Seejärel koostame arutelu teemal, kuidas me saaksime taaskord kohtuda ja et meie sidemed ei jääks ainult 10 päevaseks. Faruk Türgist lubab koos Poola partneritega korraldada projekti Poolas (ta kavatseb seal õppida järgmisest semestrist), ka portugallased soovivad teemat edasi arendada, kuid on ebakindlad projekti kirjutamise oskuse osas – lubame kõik neid aidata. Kõik meie osavõtjad on ka facebooki grupis, mille läbi saame edaspidi kontakti hoida.

Lõpetame ingli ja kuradi mängu, iga osavõtja tunnistab üles, kelle ingel ta oli ning kingib oma inglile kui mitte midagi muud, siis kallistuse. Vaatame üle ka, kes olid kõige suuremad kuradid ja endaga kõige rohkem inimesi kaasa viisid. Tuleb välja, et kõige edukamad olid eestlased seda eesotsas Margusega – jagame kogemusi, kelle ülesanded olid raskemad (kuigi raskemat ülesannet kui Margusel Türgi noormehel saunas särgi ära võtmine annab otsida :) Aga eks neid ülesandeid tuligi naljaga võtta).

Ja oligi aeg projekt ametlikult lõpetada – esimesed pidid juba suunduma lennukile. Tänasime kõiki osavõtmise eest ning lubasime saata järgi osalust kinnitavad sertifikaadid. Saatsime esimesed inimesed teele ja suundusime lõunat sööma. Seejärel käisime soovijatega veel linnamüüril ja Oleviste kiriku tornis (kes eelmine päev juba käinud ei olnud). Õhtul olid kohale jäänud veel mõned portugallased ja türklased, kelle lennud läksid paar päeva hiljem. Käisime koos kohvitamas ja veetsime oma viimase õhtu koos ühe tuttava mehhiklase juures. Ja nii saigi projekt läbi.... :(